Kevadjoonistus:

"Pajutibud"
Roosi-Nell Vaher
Laitse lasteaed 2
Ülevaade Osalejad Vaatlused Viktoriin Pildid Loomad Abiks Korraldajad
Ajakava Foorum Tulemused Haikud Fotod Taimed Ajalugu Toetajad

Kevadkaruslane (Phragmatobia fuliginosa)

Kevadkaruslane

Niipea, kui saabuvad tõelised kevadised sulailmad võib lumel leida liikumas umbes 3 cm pikkust pikkade pruunide karvadega kaetud liblikaröövikut. See on kevadkaruslase vastne. Teda kohtame niitudel, võsastikes, metsaservadel, raiesmikel ning ta on levinud kogu Eestis.

Kevadkaruslane on kevadeti lumel ronivatest röövikutest kõige tavalisem. Ilusate ilmadega võib pruunikarvalisi „päevakoeri“ kohata lausa kümnete kaupa. Kevadkaruslane tuleb lumele alles siis, kui kevadine soe on saabunud. Talvel on ta lume all peidus. Vastsete keha katvad karvad on hea kasvukoht paljudele mikroskoopilistele seentele. Soojadel ja niisketel talvedel võivad karvadesse takerdunud seeneeosed kasvama hakata. Kevadine päike oma ultraviolettkiirgusega on kui desinfitseeriv sinine haiglalambike, mis ohtlikud seeneeosed tapab. Seepärast röövikud lumele päikese kätte ronivadki.

Peagi pärast lume sulamist kevadkaruslase röövikud nukkuvad. Nukkudest väljalennanud valmikuid võime kohata mais-juunis. Nad on väikesed tumepruunide tiibadega ööliblikad, keda on väga raske looduses märgata. Suvel munetud munadest koorunud teise põlvkonna röövikud koguvad energiat talve üleelamiseks. Kevadkaruslase röövik on polüfaag, mis tähendab, et kindlat toidutaime tal pole. Teda võib kohata kanarbikul, sinihelmikal, oblikal ja teistel toidutaimedel. Talvituvaid sügispõlvkonna röövikuid võib leida alates septembrist. Siis on nad muidugi väikesed, aga oktoobriks saavutavad talvesuuruse. Näeme neid taas uuel kevadisel lumel.